<< Tagasi EESTI INIMARENGU ARUANNE 2001 Edasi >>

1. Loodushoid, sotsiaalne kapital ja riik

1.1. Sotsiaalse kapitali rollist tänases Eestis

Ida-Euroopa maid käsitlevates kirjutistes on sageli puudutatud sotsiaalse kapitali teemat, kusjuures sagedamini on lähtutud sotsiaalsest kapitalist ühiskonna tasandil, nagu seda käsitlevad näiteks Putnam ja tema kolleegid (Putnam, 1993; 1995). Putnami seisukoha järgi iseloomustavad sotsiaalse kapitali poolest rikast maad või piirkonda elanikkonna aktiivne osalemine ühiskondlikus elus ja sotsiaalsete probleemide lahendamisel, horisontaalsed võrgustikud, mis on üles ehitatud üksteise abistamise ja toetamise põhimõtetele, ning ühiskonnas valitseva usalduse kõrge tase.

Sotsiaalset kapitali saab aga käsitleda ka instrumentaal-analüütilisel tasandil, nagu seda teeb näiteks Bourdieu (1986), kus lähtekohaks on indiviid ja tema võimalused, mis sõltuvad konkreetsest võrgustikust, millesse indiviid kuulub ja mille loomiseks ta on ise ühel või teisel moel kaasa aidanud. Kui makrotasandil saavad sotsiaalsest kapitalist osa kõik ühiskonna liikmed, siis indiviidi tasandil keskendub kasu antud indiviidile või kitsamale võrgustikule, millesse ta kuulub. Bourdieu näitab, kuidas indiviidi toimetulek ja edu on paljuski determineeritud just sellise sotsiaalne võrgustiku poolt. Ehk teisisõnu — õige päritolu ja sugulased, s.o sotsiaalne kapital, mis on kaasa saadud sünnimomendil, aga ka õiged sõbrad, tuttavad, ja miks mitte ka õige partei või kokteiliõhtud õiges seltskonnas, võivad olla inimese elutrajektoori kujunemisel üsnagi määravaks teguriks. Vastastikune usaldus, kohustused ja normid kehtivad sel juhul peamiselt antud võrgustikku kuuluvate inimeste keskel ehk nn isiklikus kogukonnas (personal community — Wellman, 1990). Veelgi enam, usaldus on sageli sellist võrgustikku ehk kogukonda koos hoidvaks elemendiks. Indiviidi sotsiaalse kapitali tegusus sõltub sellest, kui ulatuslik on võrgustik, millesse antud indiviid kuulub, milliseid ressursse seal leidub ja mil määral konkreetne indiviid nendele ressurssidele ligi pääseb.

Ühiskondlik aktiivsus ja sotsiaalne usaldus

Nagu öeldud, hinnatakse makrotasandil sotsiaalset kapitali ühiskondliku aktiivsuse, selle pinnal tekkivate mitteformaalsete võrgustike ning sotsiaalse usalduse põhjal. Laulva revolutsiooni aegne laiade elanikkonnahulkade ülikõrge ühiskondliku aktiivsuse aeg on Eestis ümber. Mitmete elanikkonnaküsitluste põhjal võib väita, et tänaseid sotsiaalseid probleeme tunnetavad nii eestlased kui mitte-eestlased küllaltki teravalt (joonis 1.1), ent nende inimeste osakaal, kes aktiivselt sekkuda ja probleemidele lahendusi leida püüavad, on madal. 1998. aastal läbi viidud elanikkonnaküsitluse "Eesti 98" põhjal väitis vaid 6–7% vastanutest, et nad on oma arvamusest teavitanud ajakirjandust, raadiot, televisiooni või omavalitsusorganeid.

1990ndate alguse järsku aktiivsuse langust võib seletada ühelt poolt tolleaegsete tõsiste majandusraskustega, mistõttu inimeste peamine energia kulus peaasjalikult perekonna igapäevase toimetuleku kindlustamisele. Teisalt võib ühiskondliku aktiivsuse langust aga seletada ka ühiskonna stabiliseerumisega ning taasiseseisvunud riigi piirjoonte selginemisega, kus poliitika tegemine jäeti professionaalsetele poliitikutele ja laiema üldsuse aktiivset sekkumist päevapoliitikasse ei peetud enam vajalikuks. Üha enam hakkas selguma ka osalemise mõttetus, sest otsustajate tasandil jäeti mitte ainult laiema üldsuse, vaid ka teadlaste ja spetsialistide arvamus enamasti tähelepanuta. 1998. aasta elanikkonnaküsitluse andmetel osales ühel või teisel moel poliitikas üksnes 3% täiskasvanud elanikkonnast, 12% ei osalenud, ent oleks soovinud osaleda ja 85% ei osalenud ega soovinudki seda teha. Kui näiteks 1988.–1991. aastal oli mitmesugustele poliitilistele nõudmistele allkirju andnud 72% eestlastest ja 46% mitte-eestlastest (retrospektiivsed andmed pärinevad elanikkonnaküsitlusest "Eesti 93"), siis 1993. aastaks oli nende osakaal kahanenud 10–11%le, 1998. aastaks 3–4%le.

Poliitilise aktiivsuse mõnes mõttes ootuspärase languse kõrval langes aga üllatuslikult ka osalemine vabatahtlikes ühendustes ja organisatsioonides, mis just 1980. aastatel oli eestlaste konsolideerumise peamiseks allikaks. 1998. aasta elanikkonnaküsitluse andmetel ei osalenud 85% eestlastest ja 92% mitte-eestlastest aktiivselt ühegi vabatahtliku ühenduse, klubi või seltsi töös. Langenud oli ka ametiühingutesse kuuluvate töötajate osakaal, poliitilistesse erakondadesse kuulus vaid 1–2% küsitletutest. Samasuguseid tulemusi nagu elanikkonnaküsitlus "Eesti 98" on näidanud ka teised 1990ndatel läbi viidud uurimused (vt nt Ruutsoo, 1999; Antila, Ylöstalo, 1999 jt).

Ühiskondliku aktiivsuse langusega kaasnes 1990ndatel ka sotsiaalse usalduse kahanemine. Sotsiaalsest usaldusest (Fukuyama, 1995; Warren, 1999) võib ühiskonnas rääkida kahel tasandil — horisontaalsel ja vertikaalsel tasandil. See tähendab ühelt poolt seda, kas elanikkonna erinevate sotsiaalsete gruppide vahel valitseb omavaheline usaldus, teisalt, kas rahvas usaldab poliitilist eliiti ja kas viimane usaldab oma rahvast.

Eestis on tänaseks välja kujunenud kaks usalduslõhet. Riigikogu ja valitsuse reitingud on elanikkonna hulgas avaliku arvamuse uuringute põhjal langemas, mis näitab, et usk poliitilisse eliiti ja rahva enda poolt valitud juhtidesse, niivõrd kuivõrd praegune valimissüsteem üldse kedagi valida võimaldab, on murenemas. 2000. aasta lõpus usaldas Riigikogu ja valitsust üksnes kolmandik elanikkonnast (vt nt Eesti Päevaleht, 20.06.2001).

Samas võime me rääkida ka usalduse suhteliselt madalast tasemest horisontaalsel tasandil, s.o usalduse puudumisest ja vastandumisest erinevate sotsiaalsete gruppide vahel. Traditsioonilise eestlaste ja mitte-eestlaste omavahelise teatud usaldamatuse (mis "Eesti 93" ja "Eesti 98" andmete võrdlemisel on vähenemas!) kõrvale on tekkinud kiirest varanduslikust kihistumisest ja sellest lähtuva elulaadi erinevuse pinnal välja kujunevad lõhed mõlema rahvusgrupi sees. Kahjuks oli usaldamatuse kasv n-ö sisse kirjutatud ka mitmetesse reformidesse, näiteks riigivara erastamise või omandireformi ja sellega kaasnenud üürnike ja omanike probleemid. Mis aga puutub poliitilise eliidi hulka kuuluvate erinevate rühmituste ja huvigruppide vahelistesse suhetesse, siis näib asi vastastikusest usaldusest kaugel olevat. Madala ühiskondliku aktiivsuse kõrval on üleüldine sotsiaalse usalduse puudumine ilmselge näide sellest, et sotsiaalse kapitaliga on Eestis midagi oluliselt korrast ära.

Individuaalne sotsiaalne kapital

Eespooltoodust ei tohi aga järeldada, nagu elataks tänases Eestis totaalse usaldamatuse õhkkonnas ja sotsiaalne kapital oleks Eesti oludes võõras nähtus. Aktiivsest ühiskondlikust elust teatud mõttes kõrvaletõmbununa elab ja tegutseb suur osa elanikkonnast väiksemates mitteformaalsetes sotsiaalsetes võrgustikes ehk isiklikes kogukondades. Juba sünni momendil saab inimene kuuluma sugulussidemetel põhinevasse võrgustikku. Elu jooksul võrgustik täieneb ja laieneb, seda nii struktuursete ehk n-ö etteantud segmentidega (näiteks õpingutega, tööga ja ametipositsiooniga seotud võrgustikud jms) kui ka vaba valiku alusel (näiteks sõprusringkond ning hobide ja harrastuste kaudu tekkinud tuttavad). Selle tulemusel moodustubki lõppkokkuvõttes omalaadne väike kogukond. Täiesti iseseisva liigi moodustavad peamiselt instrumentaalsetel eesmärkidel üles ehitatud võrgustikud või võrgustike osad, mille tüüpilisema näitena võiks nimetada nõukogudeaegseid "tutvusi", s.o võrgustikke, mis olid omased defitsiidiühiskonnale toimetulekuks vajalike kaupade ja teenuste hankimiseks.

Indiviidil on oma mitteformaalse võrgustiku väljakujundamise osas palju kaasa rääkida. Tüütutest, ülemäära nõudlikest või muul viisil ebameeldivatest võrgustikuliikmetest püütakse üldjuhul kiiresti vabaneda ning kui eespoolnimetatud instrumentaalsed sidemed välja arvata, siis koosneb võrgustik enamalt jaolt sarnaste tõekspidamiste ja ellusuhtumisega inimestest, keda seob ka vastastikune usaldus ning moraalne kohustus üksteist toetada ja abistada. Kuulumine sellisesse võrgustikku on indiviidi seisukohalt arvestatavaks sotsiaalseks kapitaliks, mis võib ühelt poolt aidata tal ületada võimalikke raskusi ja riske, teisalt aga ka sotsiaalsel redelil kõrgemale tõusta ja edu saavutada. Erinevalt sotsiaalsetest tugivõrgustikest ei ole sotsiaalse kapitali puhul tähtis, kui palju abi on võrgustikult tegelikult saadud, vaid teadmine, et kriisisituatsioonis on alati võimalik oma võrgustikule toetuda.

1990ndate teisel poolel toimunud võrgustike-uurimusest selgus, et nagu teisedki kapitali vormid, nii on ka sotsiaalne kapital erinevate sotsiaalsete gruppide vahel jaotunud ebaühtlaselt. Nii nagu sünnijärgselt kaasa saadud võrgustik võib suuresti erineda, erinevad ka teatud sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste võimalused personaalse võrgustiku ülesehitamiseks ja kujundamiseks. Erinevad mitteformaalsete võrgustike uurimused on näidanud, et võrgustikud on oma koosseisult enamasti homogeensed, koosnedes enamalt jaolt samasse või ligilähedasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvatest inimestest. Sellest lähtuvalt on ka võrgustikus peituvad ressursid ja nende võime inimesele vajadusel abi ja toetust pakkuda küllaltki erinevad. Madala haridustasemega (= vähe kultuurilist kapitali) töötu sotsiaalne võrgustik võib pakkuda küll emotsionaalset tuge, ent uue töökoha otsimisel suudab see tõenäoliselt oluliselt vähem abi pakkuda kui näiteks kõrgharidusega ühiskondlikus elus aktiivselt osaleva inimese võrgustik.

Taasiseseisvunud Eestisse oli meil kõigil kaasa võtta võrgustik, mis oli tekkinud ja välja kujunenud eelmises süsteemis. Eespoolmainitud mitteformaalseid võrgustikke puudutav uurimus näitas, et 1990ndate ulatuslikud sotsiaalmajanduslikud muutused ei jätnud puudutamata ka sellist teatud mõttes intiimset valdkonda, nagu seda on personaalsed võrgustikud, eriti aga nende võrgustike n-ö struktuurset osa. Näitena võiks tuua töökoha baasil moodustunud võrgustikke. Nõukogude ajal oli töökohal peale inimestele töö ja sissetulekute kindlustamise täita laiem sotsiaalne roll. 1990ndate esimesel poolel toimunud majanduse restruktureerimisega kaasnenud mitte ainult ettevõtete, vaid ka tervete tootmisharude likvideerimine tõi kaasa laialdase töö- ja ametialase liikumise, sealhulgas ka töökohtade pealesunnitud vahetamise. Tööjõustruktuuris toimunud muutustest ja sellega kaasnenud raskustest rääkides unustatakse töökohtadel väljakujunenud mitteformaalsete võrgustike lagunemise fakt tavaliselt sootuks. Teisalt, tekkinud konkurents tööturul ja kõrgenenud tööalased nõudmised lõid sageli ka töökoha säilitanud inimeste seas ebakindluse ja teatud mõttes usaldamatuse õhkkonna, mis omakorda murendas olemasolevaid võrgustikusidemeid. Kuna uue võrgustiku kujundamine võtab aega, siis olemasoleva võrgustiku lagunemine tähendas sageli ka aastatega kogutud sotsiaalse kapitali kaotamist.

Oma mõju jättis mitteformaalsetele võrgustikele ka kiire varanduslik kihistumine, mis lõi endised üsna stabiilsed võrgustikustruktuurid segamini. Võrgustikud hakkasid ümber formeeruma, muutudes oma koosseisult nii hariduse, staatuse, majandusliku olukorra, aga sageli ka erakondliku kuuluvuse või eelistuste poolest homogeensemaks. Arenenud lääneriikides peetakse osalemist ühiskondlikes organisatsioonides, huvigruppides jne üheks võimaluseks, mis aitab võrgustike piire laiendada ja liita sinna teistesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvaid inimesi. Eesti puhul see reegel ei toimi ühelt poolt üldise madala ühiskondliku aktiivsuse tõttu ja teisalt — golfiklubisse või viskiklubisse ei ole igal inimesel asja ka siis mitte, kui ta nende valdkondade vastu suurt huvi tunneb.

Mis puutub instrumentaalsete võrgustike või võrgustikusidemete tähtsusesse, siis eespoolnimetatud uurimuse kohaselt on nendel tänases Eestis ülisuur tähtsus. Vale oleks arvata, et turureeglistik ja aus konkurents selekteerivad välja parimad tegijad. Ron Burt (1998) ongi rõhutanud sotsiaalse kapitali ühe olulisema omadusena seda, et ta aitab leida paremat rakendust indiviidi kultuurilisele kapitalile, s.o haridusele.

Mitteformaalsetele võrgustikele on omane see, et neis toimivad omad seesmised kirjutamata reeglid, järgitakse omi norme ja väärtusi ning püütakse abistada ja toetada konkreetsesse võrgustikku kuuluvaid kaaslasi — tekib n-ö omasid-ei-jäeta-hätta-efekt. Mis aga puutub erinevate võrgustike võimalustesse abi pakkuda, siis ei piisa ainult heast tahtest oma kaaslast aidata. Et võrgustikku võiks vaadelda kui indiviidi sotsiaalset kapitali, peab see sisaldama piisavalt ressursse ja mõjujõudu. Üks tase on see, kui kogu võrgustik püüab päästa oma töötut kaaslast ja leida talle kasvõi ajutistki tööd, teine tase see, kui kõrgetesse riigiametitesse nimetamise puhul näib kehtivat reegel, et tähtis ei ole erialane kompetentsus, vaid kuulumine omade hulka, s.o õigesse võrgustikku. Seega võime personaalsetest võrgustikest lähtuvat sotsiaalset kapitali käsitleda kui tänase kihistumise üht faktorit.

Tugevalt võrgustunud ühiskondadel on oht jaguneda teatud võrgustikku kuuluvateks, kes sotsiaalsest kapitalist osa saavad ja kasu lõikavad, ja mittekuuluvateks, kes on sellest ilma jäetud (vt ka Warren, 1999). Eesti puhul on selline jagunemine tulenevalt Eesti väikesest rahvaarvust eriti ohtlik. Pidev joone tõmbamine meie ja nende vahele, olgu lähtekohaks siis kuulumine koalitsiooni või opositsiooni, erakondlik kuuluvus, rahvus, kodune keel, elukoht, varanduslik seisund, kuni selleni välja, millise (üli)kooli või eriala keegi on lõpetanud, jätab kõrvale suure osa elanikkonnast, keda ühel või teisel põhjusel ei taheta omaks pidada. Omade grupp kipub seeläbi väga väikeseks jääma, mistõttu on mure, et kõikidesse vastutavatesse ametitesse ei jätku enam kompetentseid inimesi. Sellekohased näited on kahjuks juba olemas. Ilmne oht tuleneb siit ka demokraatia arengule, sest see väike valitute grupp tegutseb kõigi võrgustikureeglite kohaselt, nautides sellisesse õigete võrgustikku kuulumisega kaasnevat individuaalset sotsiaalset kapitali — võrgustikku kuuluvaid kaaslasi toetatakse, valitakse, edutatakse, üksteist usaldatakse, üksteise vigu ja möödalaskmisi varjatakse jne. Üheks iseloomulikuks jooneks on ka võrgustikusisene üksteisele teenete osutamine, millega ühelt poolt püütakse oma võrgustikupositsiooni kindlustada, teisalt loodetakse, et teened (nt kellelegi kõrge ja tasuva ametipositsiooni andmine) on teatud mõttes investeering oma sotsiaalsesse kapitali, mis tulevikus võib protsentidega kasu tuua (nt valimiskampaania rahastamine). Seega on enam kui selge, et kuulumine omade ja õigete hulka on oluline privileeg, millest kergekäeliselt ei loobuta. Veelgi enam, õigesse võrgustikku pääsemise nimel ollakse teinekord valmis ka oma põhimõtted unustama, erakonda vahetama jne.

Kasutatud kirjandus


<< Tagasi Sisukord Edasi >>

© Copyright 2001 TPÜ RASI