<< Tagasi EESTI INIMARENGU ARUANNE 2001 Edasi >>

3. Tööturg ja haridus kui sotsiaalse jätkusuutlikkuse alus

3.2. Eesti tööturu autsaiderid: väljakutse isikule või ühiskonnale?

Jätkusuutliku arengu eesmärgiks on võimaldada heaolu ja kõrget elukvaliteeti praegustele ja tulevastele põlvedele kolmes dimensioonis: keskkondlikus, sotsiaalses ja majanduslikus. Jätkusuutliku majanduse peamiseks alustalaks peetakse Euroopa Liidus kõrget tööhõivet. 1999. a Amsterdami lepingus, kus sätestati liikmesriikide tööpoliitika arengusuunad ja pikaajaline strateegia, toodi selgelt välja, et kõrge hõive on Euroopa Liidus üheks olulisemaks makromajanduslikuks eesmärgiks. See on eriti akuutne situatsioonis, kus pensioniealine elanikkond kogu Euroopas suureneb, noored pikendavad oma haridusteed ja asuvad tööle hiljem kui varasemad põlvkonnad. Samas on toimunud ja toimumas muudatused majanduses ja tehnoloogias, mis esitavad hoopis uued väljakutsed ka töötajatele: elupõlised töökohad on muutunud pigem erandiks ja paljud inimesed peavad vahetama oma karjääri jooksul mitu elukutset. Sellest lähtuvalt kasutatakse peamiste tööturu olukorra indikaatoritena üldist hõivetaset, töötuse taset, s.h pikaajalise töötuse näitajaid, aga ka hariduse (elukestva õppe) osa majanduslikus aktiivsuses.

Eesti tööhõives on toimunud viimase kümnendi jooksul suured muudatused. 1990ndate alguse Eestit iseloomustas elanikkonna kõrge majanduslik aktiivsus, töötus oli peaaegu tundmatu nähtus. Ulatuslikud ümberkorraldused majanduses ja muutused struktuuris tõid endaga kaasa nii hõive vähenemise kui tööpuuduse. Erinevad sotsiaalsed grupid on tulnud nende muutustega toime erineva edukusega. Nii indiviidi kui ka riigi huvidest lähtuvalt on siinkohal keskseks probleemiks võimalus naasta tööturule, eriti juhul, kui sealt lahkumine on olnud pealesunnitud valik. Oluline on analüüsida, kellel ja millised on võimalused siseneda tööturule ning kas ja kuidas toetavad indiviidi püüdeid tööturuinstitutsioonid.

Trendid Eesti tööjõuturul ELi taustal

Eesti majanduse jätkusuutliku arengu aluseks peaks olema tööealise elanikkonna maksimaalne rakendamine. Kahjuks on tööturuindikaatorite tendentsid Eesti puhul võrreldes Euroopaga pigem vastupidised. Kui Euroopa Liidus on viimase kümnendi trend (eriti naiste puhul) suurenev tööhõive, siis Eestis on töötavate inimeste hulk pidevalt vähenenud. 1995.–1997. aastal oli Eestis tööhõive määr ligikaudu 5 protsenti kõrgem kui Euroopa Liidus. 1997. aastast hakkas hõivatute määr Euroopa Liidus tõusma ning Eestis langema, saavutades sama taseme (62%) 1999. aastaks. 2000. aastal samad tendentsid jätkusid ja Eesti tööhõive määr jäi juba alla Euroopa Liidu keskmise (61% versus 62,5%). Eriti drastiline on hõivatute langus Eestis absoluutarvudes: võrreldes 1991. aastaga on töötavate inimeste hulk vähenenud aastaks 2000 tervelt veerandi, s.o 203 tuhande inimese võrra. Samas on teravaks sotsiaalseks probleemiks tõusnud töötus: 1989. aastal tundmatu probleem puudutab tänaseks juba iga 15ndat Eestimaa elanikku. Tööjõust moodustavad töötud 2001. aasta esimeses kvartalis 14,3 protsenti.

Liikumine töötusse ja tööturuga taasintegreerumine

Töötust võib vaadelda kahesuunalise teena, kus inimesed mitte ainult ei jää töötuks, vaid ka liiguvad töötusest välja. Senistes uurimustes on tööturušansse iseloomustatud sageli läbi individuaalsete karakteristikute, seda nii töötuks jäämise kui ka majanduse seisukohalt.

Nii meeste kui ka naiste puhul võib Eestis tuua üldiste töötuks jäämist mõjutavate karakteristikutena välja nii hariduse, vanuse, rahvuse kui ka elukoha (vt tabel 3.4). Keskmisest enam on ohustatud madalama haridustasemega noored või üle keskea inimesed, vähem ohustatud aga kõrgharidusega inimesed. Naiste jaoks on lisa riskifaktoriteks ka mitte-eestlaseks olemine ja elukoht väljaspool pealinna.

TABEL 3.4.
Töötusesse liikumist mõjutavad individuaalsed karakteristikud
  Töötusse liikumine
Mehed Naised
+ – + –
Rahvus
  Mitte-eestlane vs. eestlane     * * *   
Haridus
  Põhi- vs. keskharidus
 * * * 
   * * *   
  Kõrg- vs. keskharidus  
* * * 
   * * * 
Vanus
  14–24 vs. 25–44
* * * 
  
* * * 
  
  45–74 vs. 25–44
* * * 
  
* * * 
  
Piirkond
  Maa vs. Tallinn    
* * * 
  
  Muu linn vs. Tallinn        
  Ida-Virumaa vs. Tallinn    
* * * 
  
*** Karakteristikud, millel on meeste ja naiste hulgas keskmisest suurem (+) või väiksem (–) mõju töötusse liikumisele.
Allikas: Eesti tööjõu-uuring 1999.

TABEL 3.5.
Töötusest väljumist mõjutavad karakteristikud
  Töötusest väljumine
Mehed Naised
+ – + –
Rahvus
  Mitte-eestlane vs. eestlane       * * * 
Haridus
  Põhi- vs. keskharidus
 
     * * * 
  Kõrg- vs. keskharidus  
 
    
Vanus
  14–24 vs. 25–44
 
  
 
  
  45–74 vs. 25–44
 
* * * 
 
  
Varasem töökogemus
  Puudub vs. olemas    
 
 * * * 
Töötus
  Alla 12 kuu vs. üle 12 kuu
* * * 
  
* * * 
  
*** Karakteristikud, millel on meeste ja naiste hulgas keskmisest suurem (+) või väiksem (-) mõju töötusest väljumisele.
Allikas: Eesti tööjõu-uuring 1999.

Erinevalt töötuks jäämisest ei ole aga tööturule naasmist (vt tabel 3.5) analüüsides võimalik välja tuua sotsiaalseid gruppe, kelle võimalused oleksid selgelt paremad või halvemad. Analüüsi tulemustele tuginedes saab keskmiselt halvematest tööturule naasmise šanssidest rääkida vanemaealiste meeste ning madalama haridustasemega mitte-eestlastest naiste puhul. Eelistena tööturule sisenemiseks võib välja tuua aga vaid töötuse lühiajalisuse.

Kõrvutades ühelt poolt töötuks jäämist ning teiselt poolt tööturule naasmise šansse suurendavaid tegureid, on näha, et pikemas perspektiivis koguneb töötute hulka järjest enam inimesi, kelle jaoks sellest olukorrast väljumine on järjest keerulisem. Töötusest väljumise keerukus kajastub ka statistikas, mille põhjal leiab Eestis vähem kui aasta möödudes tööd vaid 17,7 protsenti töötutest. Võrdlusena olgu toodud Euroopa Liidu liikmesmaad, kus taas töö leidnute hulk on märkimisväärselt kõrgem: keskmiselt iga 3. töötu leiab 12 kuu jooksul uuesti töö. Eesti puhul on ohusignaaliks ka järjest suurenev pikka aega tööta olnud inimeste hulk (vt joonis 3.3). Viimase kaheksa aasta jooksul on nende arv, kes ei ole suutnud endale ühe aasta jooksul tööd leida, kahekordistunud.




Kasutamata tööjõu ressurss on ka need nn heitunud inimesed, kes on loobunud tööotsingutest ja keda ei määratleta töötute, vaid mitteaktiivsetena. Pidevalt suurenenud heitunud isikute osatähtsus mitteaktiivsete hulgas on viimastel aastatel jätkuvalt suurenenud. 2000. aastal kasvas nende hulk võrreldes 1999. aastaga 14%. Teisisõnu, tervelt 24 000 inimest loobusid tööotsingutest, sest nad ei uskunud enam, et leiavad tööd. Mehed loobuvad tööotsingutest sagedamini: mitteaktiivsetest meestest oli 2000. aastal heitunuid 13%, naistest 11% (Tööjõud 2000).

Eesti tööturgu iseloomustav kõrge töötuse tase, eriti aga pikka aega töötute ning heitunute suurenev hulk oma ühelt poolt arvukate sotsiaaltoetuste, teiselt poolt aga saamata jäävate maksude näol, on riigi jaoks vägagi kulukas. Pikemat aega tööturult eemal olnud inimesed kaotavad oma kvalifikatsiooni ning tööharjumuse, samuti on nende integreerimine tööturuga järjest raskem. Tööturust võõrandumine põhjustab ka sotsiaalseid probleeme, pingestades nii veelgi enam teravat sotsiaalmajanduslikku olukorda.

Kas tööjõupoliitika meetmed pakuvad kala või õnge?

Lisaks individuaalsetele karakteristikutele tuleb tööhõivest rääkides silmas pidada ka riigi poolt teostatavat tööjõupoliitikat. Tavapäraselt eristatakse aktiivset ja passiivset tööjõupoliitikat: aktiivne hõlmab endas ümberõpet, täiendkoolitust ja tööturutoetust töötule või tööandjale, passiivne töötu abirahasid.

Eesti riikliku tööhõivepoliitika eesmärgid on sõnastatud kooskõlas Euroopa Liidu vastavasisuliste eesmärkidega. Tööhõive tegevusplaan ajavahemikuks 2000. a IV kvartal kuni 2001 sätestab kõige olulisema eesmärgina aktiivse tööturupoliitika meetmete arengu, toetades eraettevõtlust ja väiksemate võimalustega gruppide integratsiooni tööturuga ning tõstes tööhõive ametite tõhusust (lähemalt vt tabel 3.6).

TABEL 3.6.
Tööturupoliitika prioriteedid 2001. aastal
1. Aktiivse tööturupoliitika meetmete arendamine ja sellest kasu saavate inimeste arvu suurendamine.
2. Väikeettevõtete finantsprobleemide leevendamine.
3. Eraettevõtluse alustamise kohta käiva informatsiooni levitamine ja eraettevõtte loomise ametkondlik lihtsustamine.
4. Kutsehariduse arendamine ja kohandamine ettevõtjate ja teiste sihtgruppide vajadustele.
5. Ebasoodsamas olukorras olevate gruppide integratsioon tööturule.
6. Tööturu Ameti ja avalike tööhõive ametite töö tõhustamine.
Allikas: Joint Assessment of Employment Priorities in Estonia, 2001.





Vaadates ressursside jagunemist erinevate tööturumeetmete vahel, näeme, et vastupidiselt deklareeritule on passiivsete tööturumeetmete osakaal järjest suurenenud (vt joonis 3.4). Kui eelmistel aastatel moodustas töötu abiraha umbes poole, siis 1999. aastal üle 70 protsendi töötu sotsiaalse kaitse kuludest. Selle põhjuseks oli töötu abiraha tõus 100 krooni võrra ning töötute arvu kasv. Ka aastal 2000 ei ole toimunud olulist muutust: kõigist tööturumeetmetele suunatud ressurssidest, 185,3 miljonist kroonist, kulutati ümberõppele, täiendkoolitusele ja tööturutoetusele töötutele või tööandjatele 66,9 miljonit krooni, s.o vaid kolmandik kogusummast. Ilmekalt illustreerib erinevate tööturumeetmete osatähtsust ka nendest kasu saajate arv (vt joonis 3.5). Passiivsete meetmete rakendamine on käinud käsikäes üldise töötuse taseme muutustega — keskmiselt 60% töötutest saab abiraha. Samas on, vaatamata töötute hulga suurenemisele, täiendõppes osalejate ja tööturutoetuse saajate arv isegi pisut vähenenud, kuna olulisi lisaressursse pole aktiivsetesse tööturumeetmetesse suunatud ja koolitused on kallinenud. Nimelt maksti 2000. aastal abiraha 63,6 tuhandele töötule, samal ajal kui tööturukoolitusele suunati 8150 töötut, mis moodustab ainult 6,7% registreeritud tööotsijate arvust. Tööturusubsiidiumiga rakendus tööle 189 töötut ning ettevõtluse stardiraha maksti 413 töötule.

Võrreldes tööturupoliitika elluviimiseks tehtavaid kulutusi, tuleb tõdeda, et kui Euroopa Liidus kulutatakse tööturupoliitikale 3–4% SKPst, siis Eestis oli see näitaja 2000. aastal ainult 0,24%, mis on ühtlasi väikseim number ka kandidaatriikide hulgas. Riigieelarve kulutused aktiivsetele meetmetele on suurenenud minimaalselt, moodustades sisemajanduse koguproduktist vaid 0,08%. Eelnevast lähtudes võib väita, et aktiivse tööturupoliitika roll on tänases Eestis väga väike.

Kes osalevad täiendkoolitustes?

Järgnevalt vaatleme aktiivse tööturupoliitika olulisimat indikaatorit — täiendõpet. Täiskasvanute koolituste uuringu 1997. a andmetele tuginedes võib öelda, et tööturule naasmiseks vajalik täiendõpe ei jõua alati nõrgemateni. Vastupidi, täiendkoolitus hõlmab peamiselt töötavaid elanike rühmi. Töötute ja lapsepuhkusel olijate seas on koolituses osalenute osatähtsus enam kui kaks korda väiksem. Ka mitte-eestlased, kelle hulgas on märksa enam töötuid, on osalenud kursustel kaks korda harvemini kui eestlased (Vöörmann, 2001). 1999. a Eesti tööjõu-uuringu andmed kinnitavad sama tendentsi: küsitlusele eelneva kuu jooksul olid töötavad inimesed osalenud kursustel poolteist korda sagedamini kui töötud.

Kuigi õpi-Eesti haridusstsenaariumi ideoloogia kohaselt peaks täiendkoolitus ja ümberõpe suurendama sotsiaalset sidusust ja vähendama tõrjutust, aidates kaasa nii inimeste integreerumisele tööturuga kui ka ühiskonna ellu tervikuna, pole olemasolevad aktiivse tööjõupoliitika meetmed seni oodatud tulemusi andnud. Välja on töötatud rida programme, standardeid ja projekte, millest aga tänaseks on reaalselt käivitunud vähesed. Täiendkoolituses osalevate inimeste hulk on minimaalne, samuti nagu tööturusubsiidiumitega alustanute hulk. Täiendkoolitus ei jõua sihtgrupini ning ei suuda seega olla abiks töötusest väljumisel. Aktiivse poliitika peamine vahend — täiendkoolitus — toetab pigem tööturul olijaid kui sealt väljalangenuid.

Töötuse kasv, süvenev pikaajaline töötus, raskendatud naasmine tööturule ning vähetoimivad tööturumeetmed on ohusignaaliks nii Eesti majanduse arengule kui ka sotsiaalsele sidususele ühiskonnas. Tööpuuduse ja tööturu välistamise olukorda Eesti tööturul võib hetkel iseloomustada nn insaiderite ja autsaiderite vastuoluga. Tööturul tegutsejad (palgatööjõud ja ettevõtjad) tasakaalustavad oma huvisid, ignoreerides tööturult väljalangenute (autsaiderite) olemasolu ja probleeme. Tulemuseks on tööturule tagasipöördumise võimaluste kahanemine, sellega ka sotsiaalse välistamise oht. Taolised trendid viivad lõhe suurenemisele ühiskonnas, nõrgendades ühelt poolt ühiskonna sidususust, teiselt poolt aga ka majanduse enda jätkusuutlikku arengut.

Kasutatud kirjandus

<< Tagasi Sisukord Edasi >>

© Copyright 2001 TPÜ RASI